Perepildistamisest
Perede pildistamine stuudios on üks neist teemadest, mille suhtes olin kunagi väga skeptiline. Pidasin ennast loodusfotograafiks. Kuid nagu ikka, need asjad mida kardad, kipuvad sinu juurde tulema, lõpuks hakkavad meeldimagi.
Stuudiofotograafia hiilis minu ellu kuidagi salamahti. Sõbrad soovisid perepilte. Nii sai sellest üheks perioodiks peaaegu põhitöö. Tänaseks olen stuudios pildistades veetnud sadu toredaid tunde, õppinud valgust tunnetama ja iga pereliikmega koostööd tegema.
Stuudio peamine võlu seisneb valguses, mida saan ise täielikult kontrollida. Kui tahan, kasutan kasvõi viite või kuute erinevat välklampi, saan konstrueerida keerukaid valguslahendusi, luua erinevaid valgusefekte, tekitada tuult, vihma või lumesadu. Võin luua ise seda kõike, mis on olemas ka õues pildistades, aga seal ei allu ilm minu tahtele.
Peredega töötamine on mind õpetanud eri vanuses inimestega koostööd tegema. Tihtipeale näen kogu perekonda esimest korda, kui nad stuudiouksest sisse astuvad. Esimesest hetkest peab algama viljakas koostöö, mille õnnestumine sõltub eelkõige fotograafi oskusest luua meeldivat õhkkonda, suunata tegevusi, arvestada kõigi vajadustega. Perepildistamine on kui psühholoogitöö. Kõigil beebidest vanavanemateni peab olema tore koos tegutseda, siis tulevadki vahvad pildid.
Tekst: Olev Mihkelmaa