Mulle meeldib reisida
Reisimine on minu suur kirg, lausa füüsiline vajadus. Pikalt ühe koha peal püsida on talumatu. Fotograafi töö ise tähendab õnneks pidevas liikumises olemist. Enamasti toimetan Tallinna ümbruses ja mujal Eestis. Viimasel ajal käin aina rohkem kaugemalgi.
Tunnen suurt rõõmu iga pikema sõidu üle. Siiski on kõigis minu käimistes üks paratamatu vastuolu. Kui tahan pildistada ja portfooliot täiendada, pean reisima üksi. Neil kordadel sõidan pikki vahemaid, naudin üksi olemist ja uute põnevate paikade jäädvustamist. Kõik tundub vahva, kuid mitte täiuslik, sest sooviksin kõike nähtut oma perega jagada.
Neil kordadel, mil meie seitsmeliikmeline pere teele asub, on kõigil vahva ja põnev. Aga kaamera võin sellistel reisidel rahulikult koju jätta, mõnikord olengi seda täinud. Vähemalt praegu, väikeste lastega jääb pildistamisse süvenemine pigem unistuseks. Võin ju oma fotokotti ja statiivi kaasas vedada, midagi asjalikku ja tõeliselt head sünnib sellest paraku väga harva.
Nii peangi vähemalt täna valiku tegema, kas reisida üksi ja tuua koju häid pilte või reisida koos perega ja parimatest piltidest pigem loobuda, sest minu kohmitsemisi kaameraga, õige kellajaja ja valguse passimisi pole mõtet teistele pereliikmetele ooteajaks vormistada. Küllap saan aastate edenedes sellest dilemmast vabaks.
Tekst: Olev Mihkelmaa