Minu 100+ pulma
Kunagi olin ma veendunud loodusfotograaf: "Mina küll stuudios pildistama ei hakka ja mis pulmad? Unustage ära!". Tänaseks olen pildistanud 100+ pulma. Ühel suvel käisin igal nädalal vähemalt ühes pulmas kui mitte kolmes, aasta peale tuli kokku 30+ pulma. Praegu pildistan pulmi vähemalt korra aastas.
Millal ma pulmi pildistama hakkasin?
Kõige olulisem pulm sellesse ritta paraku ei mahu. Meie endi pulm veidi enam kui kümme aastat tagasi. Enda pulmas on keerukas pildistada, eriti peigmeest, seetõttu loobusin ja andsin kaamera sõbrale.
Kõik pildistatud pulmad tulevad peale seda. Esimene neist 4 kuud hiljem.
Head sõbrad, Helen ja Tarvo palusid mind enda pulmapäeva jäädvustama. Tore, et nad mind usaldasid, tagantjärele ei oska ma öelda, kuidas oli minu valmisoleku ja eneseusaldusega. Pildid said päris vahvad ja sellest hakkas lugu vähehaaval edasi arenema.
Järgmises pulmas seisin juhuse tahtel rohkem põõsa taga peidus ja lasin "päris" pulmafotograafil oma tööd teha.
Sealt edasi võtsin pulmafotograafi rolli jälle kindlalt enda kätte ja muudkui pildistasin, kuni tänase päevani välja.
Mis on selle aja jooksul muutunud?
Fotokott kaalub vähemalt 3 korda rohkem. Alguses sain sinna vaid ühe kaamerakere, välklambi ja paar objektiivi paigutada. Tänaseks mahub sinna oluliselt rohkem fotokola.
Kindlasti on minu käekiri muutunud. Ühest küljest muudavad käekirja kogemused, teisalt areneb kujutlusvõime ja fotograafi nägemus. Pildi headus sõltub peamiselt sellest, kuidas suudan pildi sisse enda mõtte panna.
Aja jooksul omandatud oskusest tulebki huvitav erinevus. Kui teeksin mõne kaadri ja annaksin enda kaamera kohe kellegi teise kätte, paneksin ta enda asemele seisma ja näitaksin täpse pildistamissuuna, tuleks sealt hoopis teistsugune foto, mis sellest, kui noorpaar on samas kohas ja keskkond pole vahepeal muutunud.
Põnevus alles, ärevus kadunud
Esimestel kordadel tundus pulma pildistamine millegi eriliselt suure ja tähtsana, koos tohutu vastutuse koorma ja hirmuga midagi valesti teha. Täna võtan pulmapäeva heas mõttes rutiinina. Enne väljasõitu kontrollin, kas akud on laetud, mälukaardid tühjad ja tehnika korras. Sõlmin lipsu ette ja lähen. Mida see pulmapäev täpselt endaga kaasa toob, selgub töö käigus. Siiski oskan iga uue olukorra puhul ette aimata, mil viisil see areneda võiks ja kuidas enda liikumisi ning võttenurki seadma peaks.
Oskan ennustada aega. Kes võiks teada, mitu minutit kulub abielu registreerimisele Tallinnas, Pärnus või Sangaste kirikus? Mina tean. Vähe sellest, ma tean isegi seda, mida üks või teine paaripanija räägib, peaaegu sõna täpsusega.
Kui koos noorpaariga pulmapäeva kava üle vaatame, võin väga täpselt öelda, kas see on reaalselt teostatav. Võin ka seda ennustada, mitu minutit pulmalised peolauda hiljaks jäävad. Ehk peaks cateringile vastavat teenust pakkuma?
Tean, kuhu ja millal pildistama minna. Ilupildisessioonideks tuleb kohti hoolega valida. Parem, kui valik saab olema originaalne ja huvitav. Siiski leidub selliseid paiku, mis paljudele meeldivad. Nende külastamiseks oskan alati parima kellaaja pakkuda. Pulmapäeval on paraku parim kellaaeg tavaliselt siis, kui teiste tegemiste vahel aega leidub.
Võin asendada pulmaisa. Nali naljaks, aga sedagi tuleb ette, kui meister ise on korraks eemaldunud, aga midagi tähtsat vajab edasi ütlemist või korraldamist. Hääle tugevust on mulle looduse poolt antud, päris suu peale pole ma samuti kukkunud. Vahel teeme pulmaisaga mõne viguri juures koostöödki. Enamasti tuleb siiski mokk maas hoida, ei saa ju teisel mehel leiba käest ära võtta. Muuseas, olen kuulnud fotograafist, kes pakubki kaks ühes teenust, pidavat Pärnu mees olema...
Tean, kus või kellelt hästi süüa saab. Cateringid pakuvad üsna erinevat valikut. Mõni paremat, teine veel paremat. Peomajade köögid loovad samuti vaheldust. Mis siin salata, mulle meeldib häid asju maitsta. Loomulikult hoian ka pisikeste söömapauside ajal parema käega kaamerat, siis on kohe võtta, kui tarvis läheb. Seepärast olen õppinud nuga vasakus käes hoidma.
Oskan ennustada, mida peidab endas pulmaisa kohver. Tean ka seda, millal ühe või teise pulmavana kohvrist mõni ese välja ilmub. Mõni näiteks hoiab seal leiba. Ja ütleb ühel kindlal hetkel: "Kuule, teeme nüüd leiva?" Mis mul saab selle vastu olla: "Teeme siis leiva!"
Aga mis ei ole muutunud?
Armastus ei ole muutunud.
Tekst: Olev Mihkelmaa