Miks Kihnu fotograafe inspireerib?
Kihnu on populaarne kultuurireiside sihtkoht. Lisaks turistidele jõuab saarele märkimisväärsel hulgal fotograafe, kes soovivad sealset kultuuri jäädvustada. Miks Kihnu saar neid huvitab ja millest on nende huvi motiveeritud? Kas see on huvi traditsioonide vastu, soov midagi uut teada saada, jäädvustada rahvakunsti? Talletada tulevastele põlvedele unikaalset kultuurilist nähtust? Panustada enda tööga päästvasse etnograafiasse? Igal fotograafil on oma põhjus või lugu.
Lihtne on alustada enda loost. Harri Jõgisalu kirjutas Kihnu elust lasteraamatu "Maaleib". Teos kirjeldab põhjalikult Kihnu elu kõiki peamisi aspekte, kihnlaste mõttemaailma ja traditsioone. Vanaema luges mulle paljusid raamatuid ette, kuid "Maaleib" kuulus minu suurte lemmikute hulka. Mõnda lõiku mäletan praeguseni peast. Neist ettelugemistest jäi mulle midagi hinge, mis kannustas täiskasvanuna Kihnuga lähemalt tutvust tegema ja sealset kultuuri fotograafina jäädvustama. 2009 aastast olen käinud Kihnus pildistamas erinevaid kultuurisündmusi, inimesi ning eluolu.
Mind inspireerib elav kultuur, jätkuv traditsioon ning kunstiline areng. Paraku paljud Kihnu kultuurinähtused hääbuvad. Olen pildistanud täispikka Kihnu pulma, kadripäeva kombestikku, mis tänaseks on veidi teisenenud ning muid kultuuri ilmingud, mis enam samal kujul ei kordu. Ühest küljest käivitab mind soov sealset kultuuriruumi toetada, teisalt peitub muutustes oma ilu. Valminud fotosid säilitab Kihnu muuseum, osa piltidest asub Eesti Rahvaluule Arhiivis.
Väga tundliku pilguga käsitles Kihnu temaatikat Norra fotograaf Anne Helene Gjelstad, keda inspireerisid vanemad Kihnu naised. Ta leidis neis midagi enda hingele ja seepärast tundis vajadust pildistada: "Noortest inimestest on praegu Tõstamaal näitus. Nad tõesti on pildil väga ausad, vaatavad mulle otse silma. Sama lugu on vanade naistega - nemad on ka ausad. Näen nende nägudelt ja silmadest nende elukogemust. Ja nende käed peegeldavad seda. Kui saaksin öelda kaks lemmikteemat, oleksid need noored ja vanad inimesed." (Anne Helene Gjelstad: Peab kuulama sisetunnet ja uskuma oma unistustesse, Pärnu Postimees 15. juuli 2010)
Gjelstad suutis leida pildistatavatega erilise kontakti ja jäädvustada ülimalt loomulikult ilma paraadlikkuseta. Fotoprojekt rändnäitusega "Suur süda, tugevad käed" (2011) pälvis Eestis laialdast tähelepanu. Ilmunud on esinduslik raamat "Big heart, strong hands" (Dewi Lewis 2020).
Prantsuse fotograaf Jérémie Jung kuulub nende hulka, kes lähtuvad isiklikus huvist, kuid reisivad ja pildistavad tööna. Ta on leidnud Kihnu kultuurist sobivat ainest enda huvide realiseerimiseks vabakutselise fotograafina. Tema suhtumine Kihnu kultuuri on lugupidav ja objektiivne: Kihnu, the Isle off the Time. Jérémie on jäädvustanud ka setu kultuuri, mis väljendus näituses "Setomaa - ääreala kuningriik".
Vabakutselised reisifotograafid külastavad Kihnut mitu korda aastas. Mõnikord tulevad nad otsima müütilist "naiste saart". Saart, kus triibuseelikutes naised mootorratastel ringi kimavad ja enda väsinud mehi küla pealt kokku korjavad. Nende eesmärgiks on leida eksootikat ja sensatsiooni, mis pole tegelikkusega kuigivõrd seotud.
"The last matriarchy in Europe" Kõlab suurepäraselt. Just selle pealkirja all käsitlevad Kihnu rahvakultuuri ilminguid The Guardian, BBC Travel, Daily Mail, Fennougria ja paljud teised väljaanded. Paradoksaalselt on ülaltoodud nelja lingi taga Gjelstad´i näitust käsitlevad lood. Särav pealkiri toidab Kihnu müüti, tuues kohale uusi huvilisi, kes omakorda püüavad sama loosungi tuules edasi purjetada.
Praeguseks on tekkinud justkui kaks erinevat Kihnut: üks, mis on midagi amatsoonide riigi taolist ja teine, mis püüab kultuurilises mõttes püsima jääda. Raamatus "Minu Kihnu. Külas või külata" on Mare Mätas oma kultuurisaare hetkeseisu väga hästi kirjeldanud. Kumb jääb kauemaks püsima, kas kultuurist inspireeritud fotograafide pildid või imeliselt terviklik Kihnu kultuuriruum, seda näitab aeg.
Tekst: Olev Mihkelmaa