Matkamisest
Matkata on vahva. Eriti koos sõprade, perega või üksi.
Väiksemate ja suuremate matkade või reiside puhul püüan kogu protsessi hoida võimalikult spontaanse. Minu elus juba leidub planeeritud aega ja kindlaksmääratud tegevusi.
Matkates tahan olla vaba. Muidugi ei tähenda see, et kuhugi uisapäisa tormaksin. Alati teen piirkonna kohta eeltööd ja sean paika võimalikud sihtkohad, mis mulle huvi pakuvad. Samuti tean, millal teed alustan ja millal pean tagasi jõudma. Nende kahe ajahetke vaheline aeg sõltub ilmast ja minu tujudest.
Tegelikult pean tunnistama, minu matkad on sageli kombineeritud autoga sihtkohta jõudmise ja jalgsi liikumise vahel. Sõidan Soome, Norrasse või lõuna poole. Jõuan mingisse põnevasse paika ja teen päeva või paari pikkuse tiiru. Sõidan jälle edasi ja vaatan mõnes teises kohas ringi. Eestis kasutan olemasolevaid matkaradasid või mõtlen välja mõne metsikuma marsruudi.
Kui vähegi võimalik, ööbin lageda taeva all magamiskotis. Kui juba matkal olla, miks peaks siis umbsesse telki pugema. Tõsi küll, suvel tahavad sääsed pureda, kihulased on ka vastikud, aga nende vastu leidub rohtu. Õues magamise nippi õpetan ka oma poegadele. Hea ilma korral jätame telgi meelega koju.
Poisid kasvavad, iga aastaga on neist aina rohkem kaasatulijaid. Meil saab põnev olema.
Tekst: Olev Mihkelmaa