Loodusfotograafiast
Kunagi pidasin end loodusfotograafiks. Õige natuke on sellest tänasesse päeva jõudnud. Päriselt loodust pildistama jõuan paar korda aastas. Miks nii? Prioriteedid on mujale liikunud.
Täna pean oma esmaseks ülesandeks pere eest hoolitsemist. Isiklikud huvid realiseeruvad, kui selleks on sobiv hetk. Teiseks olen natuke laisk - peale igapäevaste tegemiste veel millegi ette võtmiseks jääb pealehakkamisest puudu. Kolmandaks paistab mulle kindlate tellimustega tegelemine veidi stabiilsema ja kindlama tööna. Loodusfotograaf, kes soovib ainult sellest elatuda, ei või kunagi foto õnnestumises kindel olla.
Minu prioriteetide muutus algas üsna salamisi. Mõnest portreefotost looduses said esimesed stuudiosessioonid. Maastikufotodele lisandusid majad. Üks asi viis teiseni. Täna pildistan peamiselt ettevõtetele arhitektuuri, tooteid, töötajaid jm.
Loodusest pole ma muidugi pääsenud. Piisab vaid uksest välja astuda, kui pean loodusega tegelema. Iga õues pildistatud foto juures jälgin ilma, päikese liikumist, aastaaega ja valguse langemisnurka. Interjöörifotodele tungib loodus läbi akende ja mõjutab tulemust väga oluliselt. Ainult akendeta ruumis töötades pääsen looduse mõjust.
Nii olengi ühest küljest loodusfotost kaugenenud, kuid teisalt tegelen loodusega igapäevaselt aina rohkem ja sügavamalt.
Tekst: Olev Mihkelmaa