Kuidas sai alguse minu fotograafiahuvi
Huvide või hobide tagamaad ulatuvad tihti lapsepõlve. Minu isa toimetas hobifotograafina, sealt saingi fotograafia pisiku. Veetsime isaga pikki tunde vannitoas tema fotosid ilmutades. Ilmselt polnud ma selleks hetkeks veel kooliikka jõudnud, kui analooglabori võludega tutvusin. Eriline fotokeemia lõhn, hämar ruum, punane valgus, suurendusaparaat ja selle juhtpult.
Sarnaneb ju fotolabor kõige enam reaalsuseks saanud võlumaailmaga, eriti lapse vaatenurgast. Mingi arusaamatu triki abil ilmub sinu silme all valgele paberile kujutis. Alguses on näha vaid ähmaseid varje, kuid pilt selgineb kiiresti, sellest saab foto. Ometi ei tohi paberit kohe päevavalguse kätte viia, kust pilt õige pea uuesti kaoks. Foto vajab veel kinnistamist ja pesu. Nii hulbivad kümned pildid erinevates lahustes ja läbivad vajalikke protsesse, mida saad ise enda tahtmist mööda juhtida nagu tõeline võlur. Võiksin sellesse maailma iga kell uuesti sukelduda ja olen seda ka teinud.
Samasugune trikk tuleb läbi teha filmilindiga, kuigi seda pole võimalik oma silmaga näha.
Alguses kasutasin isa kaameraid, esimesena sai päriselt minu omaks Smena 6, hiljem FED 5 ja Zenit E. Sellest ajast pole palju pilte säilinud. Kaamerad ise seisavad aga tänini riiulis koos mitmete hiljem lisandunud pildimasinatega.
Tekst: Olev Mihkelmaa