Kuidas on 40. aastasena ülikoolis käia?
Mõne asja üle oma elus olen ma eriti õnnelik, näiteks oma praeguste õpingute üle Kõrgemas Kunstikoolis Pallas. Käia 40. aastasena Tallinnast Tartusse statsionaarõppes, on tõeline privileeg.
Jah, 20. aasta eest, kui oli tavapärane õppimise aeg, jäi kõrgkool mul mitmel põhjusel käimata. Nüüd võtan kaotatud aega tagasi enda kõiki tegemisi kahe linna vahel jagades. Praegugi istun rongis ja kirjutan seda teksti. Kuna olen tänaseks juba teise kursuse teises pooles, saan öelda, et selline koolis käimine on tõesti võimalik.
Muidugi tuleb kogu pere ja tööde süsteemi pidevalt toimimas hoida ja see pole ausalt öeldes väga lihtne. Lõpuks saab ikka kõik vajalik tehtud, aga veidi hiljem, kui muidu. Keskmiselt veedan Tartus 3 päeva nädalas, püüdes samal ajal kogu õppetegevust võimalikult hästi laiali hajutada. Õnneks moodustab suure osa õppest iseseisev töö, mida võib teha siis, kui graafik selleks aega annab.
Minu tudengielu erineb kindlasti sellest, mida enamus kursusekaaslasi läbi teeb. Sellest hoolimata tunnen ennast päris tavalise tudengina omasuguste seltsis ja naudin iga koolipäeva. Muuseas, natuke olen ka õppejõu rollis ja annan mööbliosakonnas tootefoto loenguid.
Tekst: Olev Mihkelmaa