Tallinna Sidekooli lõpetamisel rääkis õpetaja meile: "Praegused lõputööd on teie elu parimad pildid üsna pikaks ajaks, sest lähiajal teil vaevalt õnnestub mõnda pildistamisse nii palju aega ja energiat panustada". See mõte tegi mind veidi kurvaks - kas tõesti tuleb nüüd hakata tegelema millegi vähem väärtuslikuga ja teha pilte kuidagi vähem...
Minu postkasti jõudis ühe neiu kiri. Tema küsimuseks oli: "Kuidas saada fotograafiks ja kas selleks peab kindlasti kooli minema?" Samas oli ta kunstikooli sissesaamise osas kahtleval seisukohal. Kindlasti on veel neid noori, kes samale küsimusele vastust otsivad. Minu vastus oli järgmine.
Mõne asja üle oma elus olen ma eriti õnnelik, näiteks oma praeguste õpingute üle Kõrgemas Kunstikoolis Pallas. Käia 40. aastasena Tallinnast Tartusse statsionaarõppes, on tõeline privileeg.
2021. aasta sügisest käin jälle koolis ja õpin fotograafiat. Kevad on käes ja teine kursus on läbi saamas.
Mida kujutab endast fotoäriga alustamine?
Hobi ja töö ühendamisest on ilmselt paljud unistanud. Mul õnnestus unistus reaalsuseks muuta. Selle sisse mahub erinevaid asju, mis tegelikult ajas muutuvad.
Ma töötan vabakutselise fotograafina.
Huvide või hobide tagamaad ulatuvad tihti lapsepõlve. Minu isa toimetas hobifotograafina, sealt saingi fotograafia pisiku. Veetsime isaga pikki tunde vannitoas tema fotosid ilmutades. Ilmselt polnud ma selleks hetkeks veel kooliikka jõudnud, kui analooglabori võludega tutvusin. Eriline fotokeemia lõhn, hämar ruum, punane valgus, suurendusaparaat ja...
Fotokoolitaja staaž on mul täpselt sama pikk, kui vabakutselise fotograafi elu.
See küsimus vaevas mind eriti karjääri alguses. Paljud kogenud fotograafid soovitasid võimalikult kitsalt spetsialiseeruda ja tegeleda vaid ühe teemaga olgu selleks moe-, toote-, pere-, maastikufoto või mõni muu pildistamisteema.
